Kutsekooli õpilaste vaesumise vastu!

Just sellisena paistab haridus- ja teadusministeeriumi ühest viimase aja algatusest. Nimelt on ministeerium avalikustanud E-õiguse portaalis eelnõu "Kutseõppeasutuse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus" ja on saatnud selle kooskõlastamiseks.

Muude oluliste muudatuste nagu varasema õpingu- ja töökogemuse arvestamise põhimõtete sätestamise, on eelnõus ka osa, millega soovitakse suurendada koolide võimalust anda õppetoetusi lähtudes õppuri majanduslikust olukorrast.

Ebaotstarbekas kasutus ehk edukusstippide asemele sotsiaaltoetused?

Selline algatus on tervitatav, ent eelnõu seletuskirjas on esitatud põhjenduseks:
"õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eesmärgiks on tagada õppetoetusteks eraldatud rahaliste vahendite otstarbekam kasutamine kutseõppeasutustes, võimaldades suurema osa vahendite suunamist eritoetusfondi".

See aga tekitab küsimuse, et miks ei muudeta kutseõpilaste õppetoetuste süsteemi tervikuna tehes toetuse taotlemise peamiseks aluseks õppuri majandusliku seisu - tänane "vahendite kasutus" toetuste jagamisena hinnetepõhiselt on ju "ebaotstarbekas". Omaette küsimiseks on see, et miks mitte muuta selliselt ka kõrgkoolide üliõpilastoetusi.


.

Ka bakalaureus on haridus!

Eestlased on hariduse usku rahvus - ei jõua laps rinnalt maha kui viiakse lasteaeda, kust märkamatult jõutakse juba kooli.

Usinamad vanemad aga hangivad lastele veel koolieelseid kursuseid. Näiks nagu ilus algus elukestvaks õppeks. Ent kui noor jõuab kõrgkooli, siis avastab ta esimese "hariduse", mida ei peetagi "hariduseks". Lubage mul tutvustada: bakalaureus!

Jah, just kõrgkooli esimene aste on viimastel aastatel vihatuim "haridus". Küll süüdistatatakse teda kutsekoolide populaarsuse äravõtmises; küll selles, et peibutab olematute teadmiste ja oskustega ligi suuri noorte masse, kes pärast töötuna ühiskonnale koormaks saavad. Seega on meie haridusastmestikus keskhariduse ja magistrikraadi vahel kadalippu meenutav tühimik, millesse astunud noori sunnitakse seda kiiresti läbima.

Kuhu küll kvaliteet jäi?

Kiirus ja kvaliteet ei käi alati käsikäes. Kolme aastaga ei suuda keegi omandada eriala - väidab enamik õppejõude, aga ka tööandjaid. Kusjuures siunajad ise on ka need, kes enim panustavad õppeprotsessi pinnapealsusse ja kiirendusse.

Üks viimase aja arutelusid on kaotada ära lõputööde kaitsmine bakalaureuseõppes asendades selle kohati lausu lõpueksamiga. Argumendiks seejuures väide, et tegelikult ei ole bakalaureus üldse iseseisev haridusaste vaid magistrantuuri "ruumikas esik", kus sujuvalt "meistrite elutuppa" asutakse. Kahjuks ei ole Eestis võimalik ilma bakalaureuse kraadita astuda magistriõppesse. Kui oleks korralik varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise põhimõtete kasutamine ning sisseastumiseksamid magistrantuuri, võiksime rääkida teisiti.
Tegelikkuses on bakalaureuseõppe pinnapealsuse taga kaks teineteist võimendavat tendentsi - vähestest finantsidest tulenev ülemäärane üliõpilaste vastuvõtt ning õppejõudude suutmatus neid masse isikustada, innustada ja suunata. Suur tasuliste kohtade arv ja läbimõtlemata lävendid tekitavad hulga üliõpilasi, kes teevad erialavaliku lävendiületuse ja tasuta kohtade olemasolu järgi.

Juhtusin hiljuti osalema ühel koosolekul, kus bakalaureuse lõputööde avaliku kaitsmise ärajätmist põhjendati rahapuudusega - ülikoolil polevat finantse, et maksta õppejõududele need komisjonitunnid kinni! Milline püha lihtsameelsus - õigustada ühe mure tagajärgi teise põhjustega.

Kuid see on reaalsus - alatasustatud ja ületunnilised õppejõud näevad tihti lahendusena üliõpilastega üksiksuhtluse asendamist massikommunikatsiooniga - foorumid, e-mailindus, õpiveebid jne.

Vähem vingumist ja rohkem pühendumist!

Kas siis lahendust ei paista ja jätkame samaviisi? Ei! Tegelikkuses peavad õppejõud ja tudengid vastastikku oma muresid tunnistama ja koos lahendusi leidma. Alavääristades bakalaureuseõpet vähendab õppejõud tulevaste magistrite arvu ja motivatsiooni. Ilma bakalaureuseta ei saa olla magistrantuuri - kui ei taha meelde jääda, võiks esmalt märkmiku sisekaanele kirjutada.

Üks hiljutine tööandjauuring tõi välja, et erinevalt levinud seisukohast, et palk on peamine, eelistavad inimesed austust ja tunnustust. Miks peaks siis tudengi töö ehk õppimisega olema teisiti.

Seega säilitamaks usku hariduse kõikvõimsusse, hoidugem „bakalaureuste" siunamisest. Ei ole keskkool õppimise lõpp, ega pole seda ka bakalaureus. Kolm aastat võib tundub kiirena ja sisutuna just selle pideva kiirustamise tõttu. Seega kuulutame bakalaureuse „hariduseks" ning üks üks probleem meie ühiskonnas on lahendatud.

Tekst on avaldatud ka Eesti Ekspressi veebis (06.02.09)


.

Mis puutub kõrgharidus majanduskasvu?

22. aprillil 2009 toimub Nordic Hotel Forumis I kõrghariduse konverents, mille peateema on „Eesti kõrghariduse roll uue majanduskasvu saavutamiseks”.


Peateemast lähtuvalt on kuulutatud välja samanimelise esseevõistluse ja kutsutud üles kõikide gümnaasiumide, ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide üliõpilasi, õppejõude, teadlasi ja arvamusliidreid sellel teemal kirjutama.

Eesti on osa avatud maailmast, seetõttu oleme paratamatult mõjutatud globaalsest finants- ja majanduskriisist. Kriisi ületamiseks on nii riigil, ülikoolidel, kõrgkoolidel, ettevõtetel kui ka lõpuks igal inimesel täita oma roll. Praegu tehtavate otsuste mõju on märksa pikaajalisem kui majanduskriisi kestus. Meil tuleb teha tarku otsuseid. Millised need on?

1. Korraldajad, tähtajad

Esseekonkursi korraldaja: Rektorite Nõukogu, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Eesti Üliõpilaskondade Liit

Detailsem informatsioon esseekonkursi kohta pannakse üles kõrghariduse konverentsi veebilehele www.hariduskonverents.ee. Veebileht avatakse 2. veebruaril. Esseekonkursi tööde esitamise tähtaeg on 23. märtsil 2009. Võitjate autasustamine 22. aprillil 2009.

2. Sihtgrupp, eesmärk

Esseekonkursile kutsume osalema gümnaasiumide õpilasi, ülikoolide ning rakenduskõrgkoolide üliõpilasi ja õppejõude, teadlasi ja arvamusliidreid.

Töid hinnatakse kahes grupis:
1) gümnaasiumide õpilased ning ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide üliõpilased,
2) ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide õppejõud, teadlased ja arvamusliidrid.

3. Esseevõistluse korraldus
Essee teema: „Eesti kõrghariduse roll uue majanduskasvu saavutamiseks”
Essee maht: 1–2 lk, 1,5 reavahega (kuni 5000 tähemärki koos tühikutega)
Esseede laekumine: elektrooniliselt aadressile info@hariduskonverents.ee
Esseesid loevad ja hindavad kõrghariduse konverentsi töörühma liikmed. Esseesid hinnatakse lähtuvalt kolmest kriteeriumist: mõtteselgus, haarav esitus, originaalsus.

Autasustamine ja esseede avalikustamine:
Parimaid gümnaasiumiõpilaste ja üliõpilaste esseesid premeeritakse rahaliste preemiatega ja kutsetega kõrghariduse konverentsile. Auhinnafondi suurus 10000 krooni. Parimad esseed avaldatakse konverentsi trükises ja veebis www.hariduskonverents.ee.

Lastevanemate vastus põmmpea-ministrile

Eesti Lastevanemate Liidu avaldus seoses koolikatsetega

23.01.2009

Eesti Lastevanemate Liit (ELVL) peab vajalikuks sekkuda nn eliitkoolide katsete keelustamise teemasse, kuna meie meelest on avalikkuse tähelepanu (tahtlikult?) suunatud valesse kohta. Lugedes ajalehtede pealkirju ning kuulates ametnike sõnavõtte, tundub, et keegi ei küsi enam, miks üks ema sellise Kolgata teekonna ette võttis?

Eelmisel aastal otsustas ELVL Ken Aavikut ja tema ema Heilyt nende võimatuna näivas ettevõtmises toetada. See oli üks võimalus juhtida avalikkuse tähelepanu asjaolule, et ohjeldamatu konkurentsihullus on nakatanud meie haridussüsteemi. Kool on muutunud lõputuks võitlustandriks, kus juba maast madalast selekteeritakse õiged valedest ja luuakse ametkonna juhtimisel eeltingimused hilisema sotsiaalse kihistumise tekkimiseks.

Kujunenud olukorras on üsna ilmekas see, et haridusminister, selle asemel, et probleemi olemust mõista, valas hoopis õli tulle! Kuidas muidu käsitleda väljendit "pummpead, kes arvavad, et nad peavad garanteeritult gümnaasiumisse sisse saama", mida minister kasutas intervjuus TV3 uudistekanalile. Kas oli tegemist ministri panusega haridusterminoloogia uuendamisse või on osadel lapsevanematel alust arvata, et solvati nende lapsi? Ilmselt ei saa minister probleemi põhjustest aru ja asub hoopis isiklikult põhikooli õpilasi sildistama ehk õigeteks ja valedeks jagama.

Kuna hindamine, mõõtmine ja kvaliteet on Eesti haridussüsteemis avalikult määratlemata mõisted, siis annab see igale ametnikule, koolijuhile ja õpetajale võimaluse asja oma suva järgi käsitleda. Peaks olema enesestmõistetav, et juhul kui hindamist kasutatakse, siis tuginetakse eelnevalt sõnastatud ja avalikustatud kriteeriumite süsteemile. Paraku pärsiks säärane selge süsteem märkimisväärselt kooli kui institutsiooni nn konkurentsieelist - ebamugavatest lastest vabanemine muutub väga keeruliseks.

Ka ELVL on veendunud, et koolid kui kogukonna kultuurikeskused võiksid olla igaüks oma nägu ja seepärast omada võimalust selle näo järgi õpilasi valida. Kui üks kogukond otsustab koolis omad reeglid kehtestada, siis on see nende vääramatu õigus. Meie kui kaaskodanike õigus on nõuda, et need reeglid oleksid selged ja üheselt mõistetavad kõigile osapooltele.

Seega teeb ELVL ettepaneku tõsta keelustamise asemel tähelepanu keskmesse selged kokkulepped, läbipaistvus ja aus mäng.


Aivar Haller
ELVL juhatuse liige
5162211
aivar@haller.ee

Kooliastmete asemel lahku õppekavad!

Jälle on sattutud ühe reformi vormi ohvriks - koolide arv, õpilaste miinimumarv, koolitee pikkus jms.

Minu hinnangul on Lukase algatuses üks tõsiselt toetamistväärivaid ettepanekuid idee lahutada põhikooli ja gümnaasiumi õppekava kuna nende õpetega saavutavad eesmärgid on erinevad.

Koolide kui asutuste-organisatsioonide liitmine-lahutamine jäägi ikka kogukonna määrata. Selle asemel et lahutada, tuleks hoopis luua seaduslikud alused tekitada "mitmekesised koolid" - näiteks põhikool, kus on üldharidusosa, eelkutse, huviharidusrühmad jms. Või keskhariduskeskus, milles on gümnaasiumaste ja kutseerialade rühmad.

Süüdistada üht või teist rühma (õpetajad, omavalitsused, erakonnad jne) reformide blokeerimises, on küsimus idee algataja ja otsustaja võimest kaasata erinevaid osapooli arutellu ning arusaamast, et algne idee ja selle rakendus paratamatult arutelu käigus teiseneb. Esmspäevane kultuurikomisjoni istung, kus arutati riigieksameid, oli ministrile tubliks proovikiviks - nimelt osutus populaarseimaks mitte ministri ettepanek vaid õpilasesinduste liidu algatus.


Rohkem valmidust üksteist kuulata, enam mõistmist ja suuremat võimet koos tegutseda!


.