Gümnaasiumi lõpueksamitest

Kooli lõpueksamid võiksid olla õpilase jaoks vaheetapiks ja kokkuvõtteks senisest õppetööst ega peaks näitama pelgalt soorituse taset ühes aines. Sellele põhimõttele ei vaidle vastu koolijuhtide ühenduse, lastevanemate liidu, õpetajate liidu ega haridus- ja teadusministeeriumi esindajad.

Eksamikartuse allikaid on mitu, üks kindlasti see, et eksamite tulemuste järgi toimub igal aastal nõiajaht pingeridade koostamise kaudu. Aineõpetajad hakkavad selle ennetamiseks õpilasi eksamiks drillima, vanemad lapsele õppimist peale suruma ning õpilane asub tuupima. Aga tuupimine on õppetöö tulemuste seisukohalt pikemas perspektiivis kasutu.

Eksamist ei tohiks korraga sõltuda nii kooli lõpetamine kui ka kõrgkooli astumine. Aine lõpuhinne võiks olla vajalik kooli lõpetamiseks, küpsuseksamid pigem edasiste valikute jaoks (edasivaatav, ent mitte määrav). Nii läheb õpilane julgemalt eksamile vastu ning ka õpetajad saavad keskenduda aine õpitavaks muutmisele ja teiste ainetega seoste loomisele.

Avaldati Õpetajate Lehes 29.01.2010

Mis ja miks läks valesti, et me pole seda saavutanud? Eesti Hariduse Visoon 2010

VÄLJAVÕTE STRATEEGIAST ÕPI-EESTI (KOOSTATUD 2001)



VISIOON - EESTI HARIDUSSÜSTEEMIST AASTAL 2010

Haridus on muutunud Eesti rahvusliku arengu peamiseks eelduseks: uutele teadmistele põhinev, avatud rahvusvaheline koostöö edendab Eesti kultuuri ja teadust ning suurendab rahvuslikku rikkust.

Selle saavutamiseks on ühiskonnas ja haridussüsteemis toimunud järgmised muutused:

Õppimine on muutunud kõigi ühiskonnaliikmete jaoks loomulikuks eluviisiks. Õppimisena ei käsitata enam ainult traditsioonilist õppetööd klassiruumis. Õpitakse igal pool - koolis, perekonnas, õpiringis, töö juures, kogukonnaga suheldes, meediat jälgides jne. Üksikteadmiste ja oskuste kõrval olulisemaks hinnatakse pädevusi, mis lubavad õppuritel mõista paremini nähtuste ja protsesside olemust ning omavahelisi seoseid, valmistades neid nii ette toimetulekuks uudsetes olukordades. Lähtudes ühiskonna võimalustest kujundatakse õpivõimalusi ja -programme vastavalt õppurite soovidele ja vajadustele. Inimeste õpimotivatsiooni toetatakse igati. Kõigil õppe-
tasemetel pööratakse tähelepanu eriti andekatele, mahajääjatele, puuetega ja riskiperedest pärit õppuritele ning võimaldatakse neile sobivaid õppevorme ja õpet individuaalõppekavade järgi.

On muutunud õpetaja töö. Teadmiste edastamise kõrval on muutunud oluliseks juhendaja, mentori ja vahendaja roll. Muutuv keskkond ning uued ülesanded tähendavad õpetaja jaoks üha enam ka ise õppuriks olemist. Formaalharidus-
süsteemis on õpetaja üks peamisi ülesandeid ennast usaldava, väärika, õpioskustega inimese ettevalmistamine. Traditsioonilises õpieas õpilaste õpetamise kõrval suudavad õpetajad olla juhendajaks ka täiskasvanud õppuritele.

Õppeasutused kasutavad suheldes kogukonnaga avatud suhtlemisstiili. Õppe korraldamisel arvestatakse õppurite vajadustega, koolielu korralduses osalevad aktiivselt õppurid ise, lapsevanemad ja piirkonna huvirühmad. Õppeasutused näevad oma põhiülesandena õppuri isiksuse arengu väärtustamist ja õpioskuste välja-
arendamist. Õppetegevuses ja õppeasutuste töö korraldamisel kasutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavahendeid. Eelnevat õpi- ja töökogemust arvestatakse õpingute jätkamisel formaalharidussüsteemis.

Õppeasutust iseloomustab õpetajate omavaheline koostöö ning partnerlus kodu ja/või kogukonnaga, õppetegevuse pikaajaline planeerimine. Hariduspoliitiliste otsuste ettevalmistamisel ja langetamisel on vähenenud riigi roll, tõusnud äri- ja kolmanda sektori tähtsus. Otsuse kujundamise protsessides osalevad vastutustundega tööandjate, töövõtjate, lastevanemate ja teiste kodanikualgatuslike huvirühmade esindajad.

Eesti haridussüsteem on ühtne, õpetamine eri keeltes ei tähenda erinevust õppe sisus ja hariduse kvaliteedis. Kohustusliku tasemeõppe raames omandatakse eesti keel tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutustes. Väärtustatakse eesti keele säilimist ja arengut ning rahvusteaduste viljelemist ja arengut. Haridussüsteem kujundab ja soodustab sallivust ning avatust teiste kultuuride suhtes, ühise teabevälja taastootmist ja kultuurilist mitmekesisust.