Kutsekooli õpilaste vaesumise vastu!

Just sellisena paistab haridus- ja teadusministeeriumi ühest viimase aja algatusest. Nimelt on ministeerium avalikustanud E-õiguse portaalis eelnõu "Kutseõppeasutuse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus" ja on saatnud selle kooskõlastamiseks.

Muude oluliste muudatuste nagu varasema õpingu- ja töökogemuse arvestamise põhimõtete sätestamise, on eelnõus ka osa, millega soovitakse suurendada koolide võimalust anda õppetoetusi lähtudes õppuri majanduslikust olukorrast.

Ebaotstarbekas kasutus ehk edukusstippide asemele sotsiaaltoetused?

Selline algatus on tervitatav, ent eelnõu seletuskirjas on esitatud põhjenduseks:
"õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eesmärgiks on tagada õppetoetusteks eraldatud rahaliste vahendite otstarbekam kasutamine kutseõppeasutustes, võimaldades suurema osa vahendite suunamist eritoetusfondi".

See aga tekitab küsimuse, et miks ei muudeta kutseõpilaste õppetoetuste süsteemi tervikuna tehes toetuse taotlemise peamiseks aluseks õppuri majandusliku seisu - tänane "vahendite kasutus" toetuste jagamisena hinnetepõhiselt on ju "ebaotstarbekas". Omaette küsimiseks on see, et miks mitte muuta selliselt ka kõrgkoolide üliõpilastoetusi.


.

Ka bakalaureus on haridus!

Eestlased on hariduse usku rahvus - ei jõua laps rinnalt maha kui viiakse lasteaeda, kust märkamatult jõutakse juba kooli.

Usinamad vanemad aga hangivad lastele veel koolieelseid kursuseid. Näiks nagu ilus algus elukestvaks õppeks. Ent kui noor jõuab kõrgkooli, siis avastab ta esimese "hariduse", mida ei peetagi "hariduseks". Lubage mul tutvustada: bakalaureus!

Jah, just kõrgkooli esimene aste on viimastel aastatel vihatuim "haridus". Küll süüdistatatakse teda kutsekoolide populaarsuse äravõtmises; küll selles, et peibutab olematute teadmiste ja oskustega ligi suuri noorte masse, kes pärast töötuna ühiskonnale koormaks saavad. Seega on meie haridusastmestikus keskhariduse ja magistrikraadi vahel kadalippu meenutav tühimik, millesse astunud noori sunnitakse seda kiiresti läbima.

Kuhu küll kvaliteet jäi?

Kiirus ja kvaliteet ei käi alati käsikäes. Kolme aastaga ei suuda keegi omandada eriala - väidab enamik õppejõude, aga ka tööandjaid. Kusjuures siunajad ise on ka need, kes enim panustavad õppeprotsessi pinnapealsusse ja kiirendusse.

Üks viimase aja arutelusid on kaotada ära lõputööde kaitsmine bakalaureuseõppes asendades selle kohati lausu lõpueksamiga. Argumendiks seejuures väide, et tegelikult ei ole bakalaureus üldse iseseisev haridusaste vaid magistrantuuri "ruumikas esik", kus sujuvalt "meistrite elutuppa" asutakse. Kahjuks ei ole Eestis võimalik ilma bakalaureuse kraadita astuda magistriõppesse. Kui oleks korralik varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise põhimõtete kasutamine ning sisseastumiseksamid magistrantuuri, võiksime rääkida teisiti.
Tegelikkuses on bakalaureuseõppe pinnapealsuse taga kaks teineteist võimendavat tendentsi - vähestest finantsidest tulenev ülemäärane üliõpilaste vastuvõtt ning õppejõudude suutmatus neid masse isikustada, innustada ja suunata. Suur tasuliste kohtade arv ja läbimõtlemata lävendid tekitavad hulga üliõpilasi, kes teevad erialavaliku lävendiületuse ja tasuta kohtade olemasolu järgi.

Juhtusin hiljuti osalema ühel koosolekul, kus bakalaureuse lõputööde avaliku kaitsmise ärajätmist põhjendati rahapuudusega - ülikoolil polevat finantse, et maksta õppejõududele need komisjonitunnid kinni! Milline püha lihtsameelsus - õigustada ühe mure tagajärgi teise põhjustega.

Kuid see on reaalsus - alatasustatud ja ületunnilised õppejõud näevad tihti lahendusena üliõpilastega üksiksuhtluse asendamist massikommunikatsiooniga - foorumid, e-mailindus, õpiveebid jne.

Vähem vingumist ja rohkem pühendumist!

Kas siis lahendust ei paista ja jätkame samaviisi? Ei! Tegelikkuses peavad õppejõud ja tudengid vastastikku oma muresid tunnistama ja koos lahendusi leidma. Alavääristades bakalaureuseõpet vähendab õppejõud tulevaste magistrite arvu ja motivatsiooni. Ilma bakalaureuseta ei saa olla magistrantuuri - kui ei taha meelde jääda, võiks esmalt märkmiku sisekaanele kirjutada.

Üks hiljutine tööandjauuring tõi välja, et erinevalt levinud seisukohast, et palk on peamine, eelistavad inimesed austust ja tunnustust. Miks peaks siis tudengi töö ehk õppimisega olema teisiti.

Seega säilitamaks usku hariduse kõikvõimsusse, hoidugem „bakalaureuste" siunamisest. Ei ole keskkool õppimise lõpp, ega pole seda ka bakalaureus. Kolm aastat võib tundub kiirena ja sisutuna just selle pideva kiirustamise tõttu. Seega kuulutame bakalaureuse „hariduseks" ning üks üks probleem meie ühiskonnas on lahendatud.

Tekst on avaldatud ka Eesti Ekspressi veebis (06.02.09)


.