Koolikorjandus või õppemaks

Tänasest Eesti Päevalehest on võimalik lugeda vanemate annetustest koolidele.

Vastuoluline teema:

- üheltpoolt tore ja kogukonda siduv kui mingi avaliku ja üldtarviliku eesmärgi nimel korjandatakse raha kokku. Mina mäletan omast koolist näiteks õpilasraadio tehnika hankimist.

- teiseltpoolt aga on vastik kuulda, et juhtumitest kus annetuse nime all toimub väljapressimine ja neid, kes ei anna või kel pole anda, hakatakse sildistama.

Omaette küsimus on see, mis sellest rahast saab pärastpoole.

Kui selle eest hangitakse mingi üldine hädavajalik asi (õpikud, ruumiremont, wc-paber vms), mis ühiskondliku kokkuleppe ehk mõne seaduse järgi pidanuks koolipidaja (vald-linn või riik) ise oma eelarvest kinni maksma, siis on tervitatav lastevanemate panus, ent seejärel peaks linna- või vallavalitsus ikka on rahakotti luhvtitama. Sest õppemaksu vastavalt põhiseadusele lastelt ega nende vanematelt võtta ei tohi.

Mida arvata Õpetajahariduse strateegiast?

Haridus- ja teadusministeeriumi veebilehel on üleva tutvumiseks ja tagasisideks Õpetajahariduse Strateegia 2008 - 2013 eelnõu.

Tunnustan arengukava koostajaid, sest tehtud töö on rakendatav ega kuulu sahtli põhja. Kindlasti on tervitatav kooli kui kogukonna demokraatlikumaks ja õppivaks organisatsiooniks kujundamine ning õpetaja ühiskondliku rolli esiletoomine. Samuti õpetajahariduse valdkonna juhtimise põhistamine uuringutele.

Samas lisaksin mõned ettepanekud, mis võiksid strateegias oma koha leida:

Esiteks, võiks strateegia analüütilisse ossa tuua ka ülevaate sellest, milline on olukord õpetajaks soovijatega ja potentsiaalsete õpetajaametis töötajatega. Kui selles osas puuduvad andmed, siis tuleb vastav uuring enne strateegia rakenduskava koostamist ära korraldada.

Teiseks, lisaks traditsioonilisele teele õpetajaametisse tulekule (ehk ülikoolis vastava erialal õppimisele), tuleks anda vastuseid ka alternatiivsete viiside tagatusele (ehk siis praktikute ja asjatundjate toomine koolitundi). Formaalselt jäigad kvalifikatsiooninõuded hoiavad koolist ja õppetööst eemal mitmeid oma ala tunnustatud praktikuid ja asjatundjaid, kes võiksid rikastada aineõpet ka kooli kui arengukeskkonda.

Kolmandaks, kodanikuhariduse aspektist on tähtis anda ka vastus sellele kuidas iga meie õpetaja oleks koolilastele demokraatlikke väärtusi peegeldav ja kasvatav eeskuju-isik. Kool on keskkond kus kujunevad meie laste väärtushoiakud ühiskondliku rolli suhtes (teadlik ja subjektne kodanik versus riigialam ja alistuja).

AVALIK PÖÖRDUMINE: Hoolime ja hoiame üksteist rasketel aegadel

Eesti Õpilasesinduste Liit (EÕEL) kutsub kõiki ülesse süütama täna ja homme õhtul oma akendel küünlad ja mõtlema sellele, kuidas tema ise saaks rohkem teistest inimestest hoolida. Soomes juhtunu on kurb ja valus meile kõigile.

„Oluline on meeles pidada, et ka kõige raskemad probleemid alati lahenevad. Selleks on ainult vaja ostida neile lahendusi ja mõnikord leida õige inimene. Meil on südamest kahju, et see noormees ei leidnud seda õiget inimest, kes oleks teda aidanud," ütles õpilasesinduste liidu juhatuse esimees Deivi Sarapson.

Koolitulistamise siin Eestis hoiavad ära mitte metallidetektorid ja tulirelvade keelamine, vaid tavalised inimesed. „Ole tähelepanelik ja hooliv. Ole usalduslikuks toeks kaaslasele, kui ta on sattunud raskesse olukorda, sest sõpra tuntakse hädas."

„Kui sul on mõni mure siis saavad sind saavad aidata usaldusväärsed õpetajad, sõbrad, lapsevanemad, koolipsühholoog, nõustamistelefon, treener spordiklubis ja paljud teised. Igaühe jaoks on keegi," julgustas Deivi Sarapson mitte jääma oma muredega üksi.

Eesti Õpilasesinduste Liit loodab lapsevanemate, pedagoogide ja ka ajakirjanike elutarkusele toimunu selgitamisel nii, et see suunaks meid lahendama ja ennetama sarnase olukorra toimumist Eestis.

Eesti Õpilasesinduste Liit avaldab sügavat kaastunnet Soome õpilastele ja õpilasesindajatele, kellega oleme täna telefoni teel rääkinud.


Kontakt:

Deivi Sarapson
Eesti Õpilaesinduste Liidu juhatuse esimees
5515338
deivi@escu.ee

KOHUSTUSLIK KIRJANDUS: Inimearengu aruanne 2007

Kuigi aruanne ise valmis juba kevadel, jõudis ta riigikogu saali alles täna. Loodame, et siis hääd riigijuhid ka selle järeldustest õppust võtavad.

Aruande haridust puudutav osa on küll liiga palju numbreid ja statistikat täis, aga annab ette selged suunised, milliseid otsuseid tuleb langetada.

PÖÖRDUMINE: Vastandudes vägivallale

2. septembril teatavaks saanud noarünnakud võivad näidata muutusi koolikiusamisega seotud hoiakutes. Võimalik, et kiusamise kvantiteet on põhjustanud muutuse vägivalla jõhkruses, ületatud on teatud lävi ning relvade kasutamist ei välista alaealiste kujutlus enam sel määral kui varem – ja samavõrd võimalik, et nii püüavad koolivägivalla ohvrid end kaitsta. Võimalik, et tegemist on nähtusega, mis on konkreetsete inimeste ja olukordade spetsiifiline – või siis ikkagi nähtusega, millel on teatud üldistusjõud kogu ühiskonna ulatuses. Sedalaadi sündmusi tuleb ennetada.

Ajaleht vahendab Asso Kommeri kinnitust, et peamiseks probleemiks Tootsi klassis on poiste kooli saamine ja õppima innustamine, mitte nende omavahelised arveteklaarimised. Ilmselt väljendab see Tootsi klassi õpetajate kõrval ka suure osa teiste õpetajate seisukohta – justkui kooli põhifunktsioon oleks sellest täiesti lahus. Mida aga õigupoolest nõuab õpetajalt laste õppima innustamine olukorras, kus õpilased ei tunne end turvaliselt? Kas ei ole nii, et õpetaja küll eelistaks töötada klassis, kus „omavaheliste arveteklaarimistega“ või muidu murtud meeleoludega tegeleda vaja ei olekski, kuid et reaalse olukorraga silmitsi seistes tunneb õpetaja end jõuetuna seda muutma, tundub ja ongi lihtsam silm kinni pigistada. Jah, vahest teeme lapsevanemana õpetajale ülekohut, nõudes, et õpetaja ja laiemalt kooli ülesanne on ka õppimiseks soodsa keskkonna loomine?

Tähtsad asjad ikka kõigepealt.
Mis võiks olla tähtsam – nii üldiselt kui ka koolis - kui inimeste, eriti laste, elu ja tervise tagamine? Ainult sellelt pinnalt, kui kõige esmased vajadused on hoitud, saab üldse rääkida huvi tekitamisest abstraktsemate asjade vastu - nagu koolitarkused, kultuuri edasikandmine, kodanikuaktiivsuse arendamine, konstruktiivne eneseteostus.

Ka Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 32 sätestab: (1) Kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. (3) Kool rakendab abinõud vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamiseks, tehes koostööd tehes koostööd vanemate, kooli pidaja ning vajadusel politsei ning teiste ametiasutuste ja ekspertidega
Õpilaste ning kooli töötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavatest juhtumitest teavitamise ning nende juhtumite lahendamise kord määratakse kindlaks kooli kodukorras.

Meie Lastekaitseseaduse § 3 korratakse ÜRO Laste Õiguste konventsiooni üldpõhimõtet: Lastekaitse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid.

Me arvame, et koolides on erinevate huvide ja tingimuste ühismõju tõttu kujunenud välja selline tasakaal, mis teeb keeruliseks keskendumise koolikiusamise taseme olulise vähendamiseks vajalikele tegevustele. Mõtleme, et sellise olukorra muutmiseks on vaja lisaenergiat, täiendavat initsiatiivi.

See initsiatiiv võib tulla lapsevanematelt, kes teadagi on põhivastutajad oma laste heaolu eest.
Eesti kool on selgelt deklareerinud, et ta tahab teha lapsevanematega koostööd. Iseasi küll, kas kool soovib alati ühe samaväärse partnerina teha koostööd teadlike ja kehtestavate vanematega - see võib olla üsna erinev ning siin on kindlasti arenguvõimalusi. Teisalt tajub lapsevanem kooliga koostöös või läbirääkimistel end vahelgi pigem nõrgema positsioonil, kas siis seetõttu, et koostöö-episoodides on tegemist olukorraga „inimene/juhtum versus süsteem“, kui ka seetõttu, et haridussüsteemis toimijad ise kannavad sedavõrd olulisel määral ekspertiisi nii kasvatusküsimuste kui koolikorralduse osas, et haridusvaldkonnas spetsiaalse ettevalmistuseta lapsevanem tunnebki, et süsteemil peab õigus olema. Jõuame vastuoluni: ühelt poolt soovime olukorda, kus lapsevanem usaldab süsteemi ja õpetajat, kuid teisalt viib liigne usaldus ja enese jõuetuna tajumine olukorda, kus koostööd ja konstruktiivseid lahendusi ei teki. Selliselt pinnalt ei saa vastastikku arvestav partnerlus kujuneda, sest see eeldab mõlema poole kindlust nii oma kui ühise asja ajamisel.

See initsiatiiv võib tulla lapsevanematelt, kes teadagi on põhivastutajad oma laste heaolu eest.
Eesti kool on selgelt deklareerinud, et ta tahab teha lapsevanematega koostööd. Iseasi küll, kas kool soovib alati ühe samaväärse partnerina teha koostööd teadlike ja kehtestavate vanematega - see võib olla üsna erinev ning siin on kindlasti arenguvõimalusi. Teisalt tajub lapsevanem kooliga koostöös või läbirääkimistel end vahelgi pigem nõrgema positsioonil, kas siis seetõttu, et koostöö-episoodides on tegemist olukorraga „inimene/juhtum versus süsteem“, kui ka seetõttu, et haridussüsteemis toimijad ise kannavad sedavõrd olulisel määral ekspertiisi nii kasvatusküsimuste kui koolikorralduse osas, et haridusvaldkonnas spetsiaalse ettevalmistuseta lapsevanem tunnebki, et süsteemil peab õigus olema. Jõuame vastuoluni: ühelt poolt soovime olukorda, kus lapsevanem usaldab süsteemi ja õpetajat, kuid teisalt viib liigne usaldus ja enese jõuetuna tajumine olukorda, kus koostööd ja konstruktiivseid lahendusi ei teki. Selliselt pinnalt ei saa vastastikku arvestav partnerlus kujuneda, sest see eeldab mõlema poole kindlust nii oma kui ühise asja ajamisel.

Esitame üleskutse lapsevanematele: liitugem ja astugem tsiviliseeritult, hoolivalt, asjatundlikult ja kehtestavalt koos õpetajatega vastu vägivallale lasteasutustes. Meie ühine vastutustunne võib muuta nii mõndagi. Me suudame, kui tahame!

Las koondumiseks olla esialgu sellised kontaktid: GSM 5344 2077 ja e- posti aadress kalle.laane@mail.ee.

Estelle ja Kalle Laane, lapsevanemad ja ennetustöö uurijad