"Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud."
Kevade, O.Luts
Need kuulsad sõnad justkui avaksid hariduse oma laias ja kohati hoomamatus olemuses:
- inimese tung uute teadmiste, oskuste ja väljakutsete poole;
- vanemate roll nooremate harimisel ("isaga");
- ühiskonna ehk kooli roll ("koolimajja";
- formaalse hariduse ("tunnid");
- õppida pole kunagi hilja ehk elukestev õpe ("olid tunnid juba alanud").
Ent mis see haridus siiski on?
Veebientsüklopeedias määratletakse haridust teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamise ühiskondliku viisina. Samas tuuakse välja ka teine definitsioon: haridus kui sotsialiseerumise ja kultuuriga kohandumise protsess. Ning lisaks tuuakse esile ka hariduse pigem staatiline omadus: haridus kui omandatud teadmiste, oskuste ja vilimuste kogum.
Formalistlik käsitus
Samas igapäevases keelekasutuses paistab välja haridus just kahe esimese määratluse kaudu ja pigem millegi formaalsena. Räägitakse hariduse omandamisest ehk koolis käimisest ning diplomi saamisest. Mõlemad peegeldavad väga hästi ühiskonnas laiemalt levivat arusaama haridusest kui millestki vormiga piiritletust. Väga hea näide on hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud lugu, kus professor Airi-Alina Allaste võrdsustas kõrghariduse magistrikraadiga. Hariduse formalistlikku koolkonda kuulub ka arusaam, et lõpueksamid sh matemaatikaeksam on õppija pädevuste mõõtmiseks (sic!) parimad viisid. Samas elu toob näiteid, kus neile formaalsetele nõuete "mittevastavad" inimesed on väga edukalt toime tulnud ja eeskuju näidanud.
Eesti haridusalane arutelu vajab rohkem sisusse süübimist ning suuremat rõhuasetust tarvilikele ja omandatavatele teadmistele ja oskustele. Õppijakeskne hariduskäsitlus tuleb kapist välja tuua...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar