Ajaleht vahendab Asso Kommeri kinnitust, et peamiseks probleemiks Tootsi klassis on poiste kooli saamine ja õppima innustamine, mitte nende omavahelised arveteklaarimised. Ilmselt väljendab see Tootsi klassi õpetajate kõrval ka suure osa teiste õpetajate seisukohta – justkui kooli põhifunktsioon oleks sellest täiesti lahus. Mida aga õigupoolest nõuab õpetajalt laste õppima innustamine olukorras, kus õpilased ei tunne end turvaliselt? Kas ei ole nii, et õpetaja küll eelistaks töötada klassis, kus „omavaheliste arveteklaarimistega“ või muidu murtud meeleoludega tegeleda vaja ei olekski, kuid et reaalse olukorraga silmitsi seistes tunneb õpetaja end jõuetuna seda muutma, tundub ja ongi lihtsam silm kinni pigistada. Jah, vahest teeme lapsevanemana õpetajale ülekohut, nõudes, et õpetaja ja laiemalt kooli ülesanne on ka õppimiseks soodsa keskkonna loomine?
Tähtsad asjad ikka kõigepealt.
Mis võiks olla tähtsam – nii üldiselt kui ka koolis - kui inimeste, eriti laste, elu ja tervise tagamine? Ainult sellelt pinnalt, kui kõige esmased vajadused on hoitud, saab üldse rääkida huvi tekitamisest abstraktsemate asjade vastu - nagu koolitarkused, kultuuri edasikandmine, kodanikuaktiivsuse arendamine, konstruktiivne eneseteostus.
Ka Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 32 sätestab: (1) Kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. (3) Kool rakendab abinõud vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamiseks, tehes koostööd tehes koostööd vanemate, kooli pidaja ning vajadusel politsei ning teiste ametiasutuste ja ekspertidega
Õpilaste ning kooli töötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavatest juhtumitest teavitamise ning nende juhtumite lahendamise kord määratakse kindlaks kooli kodukorras.
Meie Lastekaitseseaduse § 3 korratakse ÜRO Laste Õiguste konventsiooni üldpõhimõtet: Lastekaitse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid.
Me arvame, et koolides on erinevate huvide ja tingimuste ühismõju tõttu kujunenud välja selline tasakaal, mis teeb keeruliseks keskendumise koolikiusamise taseme olulise vähendamiseks vajalikele tegevustele. Mõtleme, et sellise olukorra muutmiseks on vaja lisaenergiat, täiendavat initsiatiivi.
See initsiatiiv võib tulla lapsevanematelt, kes teadagi on põhivastutajad oma laste heaolu eest.
Eesti kool on selgelt deklareerinud, et ta tahab teha lapsevanematega koostööd. Iseasi küll, kas kool soovib alati ühe samaväärse partnerina teha koostööd teadlike ja kehtestavate vanematega - see võib olla üsna erinev ning siin on kindlasti arenguvõimalusi. Teisalt tajub lapsevanem kooliga koostöös või läbirääkimistel end vahelgi pigem nõrgema positsioonil, kas siis seetõttu, et koostöö-episoodides on tegemist olukorraga „inimene/juhtum versus süsteem“, kui ka seetõttu, et haridussüsteemis toimijad ise kannavad sedavõrd olulisel määral ekspertiisi nii kasvatusküsimuste kui koolikorralduse osas, et haridusvaldkonnas spetsiaalse ettevalmistuseta lapsevanem tunnebki, et süsteemil peab õigus olema. Jõuame vastuoluni: ühelt poolt soovime olukorda, kus lapsevanem usaldab süsteemi ja õpetajat, kuid teisalt viib liigne usaldus ja enese jõuetuna tajumine olukorda, kus koostööd ja konstruktiivseid lahendusi ei teki. Selliselt pinnalt ei saa vastastikku arvestav partnerlus kujuneda, sest see eeldab mõlema poole kindlust nii oma kui ühise asja ajamisel.
See initsiatiiv võib tulla lapsevanematelt, kes teadagi on põhivastutajad oma laste heaolu eest.
Eesti kool on selgelt deklareerinud, et ta tahab teha lapsevanematega koostööd. Iseasi küll, kas kool soovib alati ühe samaväärse partnerina teha koostööd teadlike ja kehtestavate vanematega - see võib olla üsna erinev ning siin on kindlasti arenguvõimalusi. Teisalt tajub lapsevanem kooliga koostöös või läbirääkimistel end vahelgi pigem nõrgema positsioonil, kas siis seetõttu, et koostöö-episoodides on tegemist olukorraga „inimene/juhtum versus süsteem“, kui ka seetõttu, et haridussüsteemis toimijad ise kannavad sedavõrd olulisel määral ekspertiisi nii kasvatusküsimuste kui koolikorralduse osas, et haridusvaldkonnas spetsiaalse ettevalmistuseta lapsevanem tunnebki, et süsteemil peab õigus olema. Jõuame vastuoluni: ühelt poolt soovime olukorda, kus lapsevanem usaldab süsteemi ja õpetajat, kuid teisalt viib liigne usaldus ja enese jõuetuna tajumine olukorda, kus koostööd ja konstruktiivseid lahendusi ei teki. Selliselt pinnalt ei saa vastastikku arvestav partnerlus kujuneda, sest see eeldab mõlema poole kindlust nii oma kui ühise asja ajamisel.
Esitame üleskutse lapsevanematele: liitugem ja astugem tsiviliseeritult, hoolivalt, asjatundlikult ja kehtestavalt koos õpetajatega vastu vägivallale lasteasutustes. Meie ühine vastutustunne võib muuta nii mõndagi. Me suudame, kui tahame!
Las koondumiseks olla esialgu sellised kontaktid: GSM
5344 2077
ja e- posti aadress kalle.laane@mail.ee.Estelle ja Kalle Laane, lapsevanemad ja ennetustöö uurijad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar