Üldhariduse kaudu antakse ühiskonnaliikmele baasteadmised ja -oskused edukaks toimetulekuks, vähemalt on see eesmärgiks seatud. Samas vähe oleme otseselt kuulunud avalikes arutelude just selle ühiskondlikku toimetuleku aspekti. Teemadena on õhus väha mikro-asjad: õppekava maht, riigieksamid jne
Millest räägitakse on vaid probleemist, et õpilastele ei taha teadmised ja oskused enam formaalõppe kaudu külge jääda. Seega tuleks alustada esmalt, sellest et määratleda uuesti need kriitilised oskused ja teadmised, et elus toime tulla ning alles siis valida otstarbekas õpetamise viis ja õppimise keskkond.
Nõndanimetatud indigolaste põlvkondadele, keda noorte seas järjest enam, on iseloomulik ennast hariduses ja õppimises näha subjektina; samas palju õpetajad on eelistanud neile omistada objektistaatust. Hea oli lugeda selle nädala Postimehest lugu Waldorf-koolidest ja vabaõppest, milles usaldatakse õpilast ja juhendamine toimub õppimise mitte õpetamise tähe all.
Olen ise külastanud Rakvere erakooli, mille allklasside maja on jätnud sügava mulje heas õppimise ja arengukeskkonnast. Kas mitte ei oleks aeg meil teha ühiskondlik programm koolimajade kui õppimiskeskkonna analüüsiks ja ümberkujundamiseks? Pikad koridorid ja sõjaväeliselt ülesehitatud klassiruumid meie noortest nii kergesti demokraatlikku ühiskonda uskuvate ja aktiivsete kodanike kujunemist ei soodusta. Ning riiklik õppekava tuleb selles valguses kindlasti üle vaadata, rääkimata õpetajakoolituse programmidest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar