Kelle jaoks pingutada koolid ritta?

Mõned päevad tagasi avaldati järjekordselt tabelid koolide kohta, mis tegelikult ei näita mitte midagi.

Nii nagu ei anna superstaari otsimine meile kindlat pilti noorte inimeste lauluoskusest, ei anna eksamitulemuste alusel koostatud pingeread mitte mingit selgust Eesti hariduskvaliteedist.

Oleksin väga tänulik kui ükskord tuleb haridusminister, kes suudab selliste propaganda- ja ebateaduslike tabelite tootmise lõpetada ning näiteks PRAXISe analüüsi põhjal luua ülevaatliku, sisuka ja argumenteeritud koolide, nende õppekeskkonda ja -kvaliteeti hindava ja võrdleva programmi.

Milleks on tarvis gümnaasiumi sisseastumiseksamit?

Täna käis haridusminister Lukas välja idee, et gümnaasiumi saamiseks peaks iga õpilane tegema sisseastumiseksami. Sügiseks lubas ta esitada ka selleks põhikooli ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu.


Ent mis eesmärki peaks selline eksam täitma?

Minister argumenteerib kahelt lähtekohalt:

1) ligipääsu piiramine (et suunata-sundida rohkem noori kutsekooli);
2) teadlikum haridusvalik (et õpilane üksi või koos vanematega kaaluks enne otsutamist oma võimalusi nii gümnaasiumisse kui ka kutsekooli minekul);

Ligipääsu piiramisega ei tohiks kindlasti tegeleda, sest avatud maailmas on see toonud kaasa kaks suundumust: kas noored lahkuvad mujale või leiavad mõne muu viisi siiski gümnaasiumisse saamiseks. Samuti süvendab see sõltuvust vanemate taustast tulenevaks haridusvalikuks. (Põhjendamata) Keelud mõjuvad noortele nagu punarätt härjale...

Teadlik valik on õige eesmärk, sest läbimõeldud ja kaalutletud erialavalik annab motiveerituma õpilase ja õnnelikuma inimese tervikuna. Ent kas eksam on valiku teadlikustamiseks parim viis?


Gümnaasiumiaste lahku põhikoolist!

Haridusvaliku teadlikkus sõltub sellest, kas sul on valik või ei. Lahutades gümnaasiumiastme põhikoolist, tekitame vahefinishi ja "turvaala" õpilastele. Põhikooli lõpetamise juurde on tarvis tagada neutraalne aeg ja ruum, kus õpilasel on võimalus tutvuda oma edasiste võimalustega ja saada objektiivset infot selle kohta. Osade gümnaasiumite praktika tõrjuda kutsekooli esindajaid oma koolimajast, tuleb rangelt hukka mõista.

Gümnaasiumi sisseastumise eksamit võiks kaaluda vaid üle-eestilise standardi järgi, mis aga ei tohi olla kõikuv ega üleskrutitud (nagu mõned riigieksamid). Samuti peab sellisel juhul vaatama üle ka ülikoolidesse astumise korra, sest on ju gümnaasiumiaste ettvalmistus akadeemiliste õpingutega alustamiseks.

Gümnaasiumite liitmisest, lahutamisest ja eraldamisest

Õpilaste arvu vähenemine pole enam mingiks uudiseks - lähiaastatel jääb enamikes gümnaasiumites avamata keskkooliastme klasse. Samuti suureneb konkurents gümnaasiumite ja kutsekoolide vahel.

Selles valguses on koolivõrgu ja -juhtimise ülevaatamine hädavajalik; vastasel korral hakkavad õpilased kannatama emotsionaalsete ja poliitiliste kooliliitmiste ja -sulgemiste diskussioonides ja otsustes. Suutmatus vaadelda koolivõrku omavalitsuste piiridest üle, on juba mõnes piirkonnas päädinud mitme kooli sulgemisega. Sellest ei ole ka ükski vald ja linn võitnud...


Gümnaasiumid omavalitsusliitudele

Selleks, et igas maakonnas oleks piisavalt gümnaasiume, mis on kättesaadavad ja kvaliteetset õpet pakkuvad, tuleks nende haldamine viia maakonna tasandile ehk omavalitsusliidu juurde. Haridusministeerium on maakonna tasandi teemat käsitlenud ja plaanide järgi ka analüüsimas seda võimalust. Sama rõhutas ka riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg hiljuti toimunud Kaubandus-Tööstuskoja korraldatud haridusarutelul.

Suurima ohuna on muidugi gümnaasiumiõppe pakkumise koondumine maakonnalinnadesse, mida kindlasti ei tohiks lubada. Omavalitsusliidu ülesandeks oleks kujundada maakonna iga piirkonna elanikega arvestava ning samas efektiivselt toimiva (raha, palgad, hooned, õppekvaliteet jne) gümnaasiumite võrgustiku.


Kutseõpe gümnaasiumitesse

Ameerika Ühendriikide ja ka mõnede muude riikide eeskujul tuleks gümnaasiumi ainevalikutesse tuua juurde ka kutseõpet. Lühikese tsükliga kutseõppe (0,5 -1 aastat) pakkumine nn lisaerialana või spetsialiseeringuna annaks meie õpilastele ühelt poolt valikuvõimalusi juurde ning teiseltpoolt parandaks nende kutse- ja tööturualast ettevalmistatust.

Samuti saaksime kutsehariduse üldhariduskoolidesse toomisega näiteks gümnaasiumite jaoks kasutada ka Euroopa Liidu tõukefondide toetusi.

Üldharidus ja õppijakeskne lähenemine

Üldhariduse kaudu antakse ühiskonnaliikmele baasteadmised ja -oskused edukaks toimetulekuks, vähemalt on see eesmärgiks seatud. Samas vähe oleme otseselt kuulunud avalikes arutelude just selle ühiskondlikku toimetuleku aspekti. Teemadena on õhus väha mikro-asjad: õppekava maht, riigieksamid jne

Millest räägitakse on vaid probleemist, et õpilastele ei taha teadmised ja oskused enam formaalõppe kaudu külge jääda. Seega tuleks alustada esmalt, sellest et määratleda uuesti need kriitilised oskused ja teadmised, et elus toime tulla ning alles siis valida otstarbekas õpetamise viis ja õppimise keskkond.

Nõndanimetatud indigolaste põlvkondadele, keda noorte seas järjest enam, on iseloomulik ennast hariduses ja õppimises näha subjektina; samas palju õpetajad on eelistanud neile omistada objektistaatust. Hea oli lugeda selle nädala Postimehest lugu Waldorf-koolidest ja vabaõppest, milles usaldatakse õpilast ja juhendamine toimub õppimise mitte õpetamise tähe all.

Olen ise külastanud Rakvere erakooli, mille allklasside maja on jätnud sügava mulje heas õppimise ja arengukeskkonnast. Kas mitte ei oleks aeg meil teha ühiskondlik programm koolimajade kui õppimiskeskkonna analüüsiks ja ümberkujundamiseks? Pikad koridorid ja sõjaväeliselt ülesehitatud klassiruumid meie noortest nii kergesti demokraatlikku ühiskonda uskuvate ja aktiivsete kodanike kujunemist ei soodusta. Ning riiklik õppekava tuleb selles valguses kindlasti üle vaadata, rääkimata õpetajakoolituse programmidest.

Rohkem on vaja nii õppejõude kui ka tudengeid!

Suvele kohaselt on aruteluareenil saanud ruumi ka haridus. Eelarve kitsikus on pannud ühiskonna mõtlema kõigi valdkondade sisu peale. Heade majandusaastate harjumus tagajärgedele ja tulemustele mõtlemata suurendada riigieelarve kulusid, tegi meil laisaks ja on nüüd suureks väljakutseks.

Parim majanduspoliitika on hea hariduspoliitika

Kõlab juba klisheestunud lausena. Vaadates uudiseid, siis jääbki tunne, et sõnadest kaugemale me jõudnud ei ole. Räägitakse küll teadmiste põhisest majandusest, ent haridusvaldkonnas on plaanis eelarvekärped.

Tegelikult ei ole küsimus rahas vaid tahtes: mis eesmärki me soovime saavutada hariduses ja majanduses? Hea idee ei jää kunagi raha taha, aga kehv hariduspoliitika paneb majandusele kindlasti põntsu.

Kvaliteet esikohale

Debatt kõrgkooli õppejõudude ja üliõpilaste arvu kohta võib viia meid absurdsusteni, kust väljapääsuna tabame ennast mõtlemast, et lõppkokkuvõttes on tähtis hoopis inimese võimalused uusi teadmisi ja oskusi omandada ning selle omandamise kvaliteet.

Eesti kõrgkoolid ei ole suutnud adekvaatselt vastata üliõpilaste arvu kasule. Parim näide sellest on õppejõu-üliõpilase suhtarv, mis on õpetamise kvaliteeti ohustavalt väike.

Uus rahastusmudel

Muutmist vajab kõrgkoolide rahastamine ning ühe võimalusena võiks kaaluda üldharidusele sarnaselt iga õppijaga kaasaskäivat pearaha. Õppemaksud võivad olla küll peibutavad, ent kõrgkoolide ressursipuudust tudengite arvu vähendedes nad ei too.

Mis on Haridus?

"Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud."

Kevade, O.Luts


Need kuulsad sõnad justkui avaksid hariduse oma laias ja kohati hoomamatus olemuses:


- inimese tung uute teadmiste, oskuste ja väljakutsete poole;
- vanemate roll nooremate harimisel ("isaga");
- ühiskonna ehk kooli roll ("koolimajja";
- formaalse hariduse ("tunnid");
- õppida pole kunagi hilja ehk elukestev õpe ("olid tunnid juba alanud").


Ent mis see haridus siiski on?

Veebientsüklopeedias määratletakse haridust teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamise ühiskondliku viisina. Samas tuuakse välja ka teine definitsioon: haridus kui sotsialiseerumise ja kultuuriga kohandumise protsess. Ning lisaks tuuakse esile ka hariduse pigem staatiline omadus: haridus kui omandatud teadmiste, oskuste ja vilimuste kogum.


Formalistlik käsitus

Samas igapäevases keelekasutuses paistab välja haridus just kahe esimese määratluse kaudu ja pigem millegi formaalsena. Räägitakse hariduse omandamisest ehk koolis käimisest ning diplomi saamisest. Mõlemad peegeldavad väga hästi ühiskonnas laiemalt levivat arusaama haridusest kui millestki vormiga piiritletust. Väga hea näide on hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud lugu, kus professor Airi-Alina Allaste võrdsustas kõrghariduse magistrikraadiga. Hariduse formalistlikku koolkonda kuulub ka arusaam, et lõpueksamid sh matemaatikaeksam on õppija pädevuste mõõtmiseks (sic!) parimad viisid. Samas elu toob näiteid, kus neile formaalsetele nõuete "mittevastavad" inimesed on väga edukalt toime tulnud ja eeskuju näidanud.


Eesti haridusalane arutelu vajab rohkem sisusse süübimist ning suuremat rõhuasetust tarvilikele ja omandatavatele teadmistele ja oskustele. Õppijakeskne hariduskäsitlus tuleb kapist välja tuua...