Suvele kohaselt on aruteluareenil saanud ruumi ka haridus. Eelarve kitsikus on pannud ühiskonna mõtlema kõigi valdkondade sisu peale. Heade majandusaastate harjumus tagajärgedele ja tulemustele mõtlemata suurendada riigieelarve kulusid, tegi meil laisaks ja on nüüd suureks väljakutseks.
Parim majanduspoliitika on hea hariduspoliitika
Kõlab juba klisheestunud lausena. Vaadates uudiseid, siis jääbki tunne, et sõnadest kaugemale me jõudnud ei ole. Räägitakse küll teadmiste põhisest majandusest, ent haridusvaldkonnas on plaanis eelarvekärped.
Tegelikult ei ole küsimus rahas vaid tahtes: mis eesmärki me soovime saavutada hariduses ja majanduses? Hea idee ei jää kunagi raha taha, aga kehv hariduspoliitika paneb majandusele kindlasti põntsu.
Kvaliteet esikohale
Debatt kõrgkooli õppejõudude ja üliõpilaste arvu kohta võib viia meid absurdsusteni, kust väljapääsuna tabame ennast mõtlemast, et lõppkokkuvõttes on tähtis hoopis inimese võimalused uusi teadmisi ja oskusi omandada ning selle omandamise kvaliteet.
Eesti kõrgkoolid ei ole suutnud adekvaatselt vastata üliõpilaste arvu kasule. Parim näide sellest on õppejõu-üliõpilase suhtarv, mis on õpetamise kvaliteeti ohustavalt väike.
Uus rahastusmudel
Muutmist vajab kõrgkoolide rahastamine ning ühe võimalusena võiks kaaluda üldharidusele sarnaselt iga õppijaga kaasaskäivat pearaha. Õppemaksud võivad olla küll peibutavad, ent kõrgkoolide ressursipuudust tudengite arvu vähendedes nad ei too.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar